Tuesday, September 3, 2013

Lune malade


 You dark moon, deathly ill,
 Laid over heaven's sable pillow,
 Your fever-swollen gaze
 Enchants me like alien melody.
 
 You die of insatiable pangs of love,
 Suffocated in longing,
 You dark moon, deathly ill,
 Laid over heaven's sable pillow.
 
 The hotblooded lover
 Slinking heedless to the tryst
 You hearten with your play of light,
 Your pale blood wrung from torment,
 You dark moon, deathly ill.
 
 
Albert Giraud 

Saturday, August 3, 2013

The silent tomb

Through the misty mountains,
the ancient roads lost and cold,
a lonely wanderer, the forest so vivid
the will to continue yet to be broken

A jagged alliance between nature and man
the face of earth, forever changed
A certain force, oh so deep and long forgotten
The eldritch abmination, finally awoken

von Hipokraat



Thursday, August 30, 2012

Kesköine odüsseia

Universumi tasakaal vaikib,
Võimsate taevamasinate valguses,
Tundes täheorbiidil üksindust nii kalki,
Surm on teekonnal alles alguseks

Astraalkehad paistavad mannetud, väikesed,
Kesköist odüsseiat valgusega nad saadavad,
Pilvelaotust kammitsemas lõputu päikene,
Lõpp - punktiks olemusele on igaviku sadamad.



Thursday, June 28, 2012

Upon the crossroads of fate
So puny and small I appear
Eternal knowledge shall await
ascendence, fathomed with fear

The ties bound to break
an ode to a dying star

Wednesday, August 25, 2010

Blood, fire, war, hate

Nii kõlab ühe Soulfly loo pealkiri, päris põnev.
Anyways, pole siia juba mõnda aega mingisugust arukat juttu kirjutanud ja ega täna ka seda tule. Õnnitlen!
Suvi läks nii nagu ta läks, midagi arukat nagu ei teinudki, vahepeal tööd sekretärina etcetera, etcetera.
Ah kurat, minust kirjanikku ei saa, väga ei viitsi kirjutada täna midagi, äkki mõni teine kord.

Surnud hulguvad tänavail takistamatult,
viimsedki varjendid võikalt veristatud,
Need kes veel elus käituvad kui misantroopid,
pagedes kindla surma eest loomadena enne katastroofi

Wednesday, July 21, 2010

¿La Verdad, no?

Meist igaüks läheks läbi tulest ja veest
Seadmaks jalule oma õiguse ning nime
See, mis lähedal, kadugu siiralt eest
Olukorra ümber keerleb reeturlikkus kui uduvine

Kas ühiskond ja inimmõistus ongi nii kaoses
Et teha head nägu, kus asjalood on kaugel aususest
Tundub nagu oleks kõigil algusest peale oma vagu ees
Pole meid, järgmisi põlvkondigi enam, kui see võim raugeb

Ükski humanoid ei oska oodata
Millal kukub kirves ning kaas sulgub
Kõlab viimne heli kui viiuldaja noodita
Ning kogu maailma ülalhoidev Atlas murdub

Tuesday, July 13, 2010

Tiigel

Kord sattus ringi rändama üks isend
Peitsid tema eest end loomad ja kõiksugu tegelased
Keegi ei pannud tähele, et neist on ta palju pisem
ei julenud siiski talle vastu astuda ka suurimad vägilased.

Isend nimega tiiger rändas ringi lõputuid tunde
Otsis ja puuris kust leida see õige sõber
Lugu lahenes nii, et õnne leidis ta oma nina alt
ning õnneliku lõpu sai olukord täbar